Kuidas ma MacGyveriks hakkasin...

Kui astusin sisse oma Viljandi kodu uksest, kuulsin esimese asjana hoiatust, et vannitoa uks on katki ning seda kinni panna ei tohi. Eelneval õhtul toimunud peol oli keegi selle ära retsinud. Hää küll, võtan teadmiseks.
Muidugi õnnestus mul juba esimene õhtu suure kiiruga uks siiski kinni tõmmata ning peale väikest kolistamist tuli sõbranna korterinaaber ning lasi mind välja. Nalja kui palju.

Täna hommikul tõusin vara, läksin rõõmsalt väiksesse valgesse ruumi, et end ilusti puhtaks pesta ning tõmbasin ukse suure hooga kinni. Istusin ja vaatasin. Seejärel naersin, kõva häälega. Kodus ei olnud mitte kedagi. Tegelikult polnud mitte kedagi isegi Viljandis, sest korteri mõlemad perenaised olid teistesse linnadesse pagenud. Sellest rääkimata, et loomulikult oli telefon toas.
Üritasin tükk aega katkise ukselukuga jännata, kuni näpud juba liig valusaks muutusid.

Seejärel sigines kõhtu veider tunne ning mööda põske hakkasid alla voolama pisarad. Siia ma nüüd suren! Või kui ei sure, saan vähemalt eluaegse trauma. Aga tõenäolisemalt siiski suren, sest kolme päevaga vist minestan ära küll ja sinna ma siis jään.

Lõpuks hakkasin paaniliselt tuhlama, leidmaks mõnd abivahendit. Leidsin mingi veidra dušijublaka, mida üritasin luku külge suruda, et oleks kergem seda keerata. Jändasin ja jändasin, vahepeal naersin, vahepeal nutsin ning lõpuks sain ta plumpsti! lahti. Vajusin kööki ja nutsin kergendusest. Vaatasin ka kella - olin seal olnud 40 minutit. Imekombel olin asjaga alustanud piisavalt vara ja jõudsin isegi õigeks ajaks siia, loengusse. Kuigi käed värisevad küll siiamaani.

Unustatud tunded

Ma kirjutasin hetk tagasi just kirja. Kirja oma parimale sõbrale. Pikka ja siirast. Selle käigus olin sunnitud tagasi vaatama oma elu kõige raskemale ajale.

Nii veider, kuidas inimesed suudavad üsna lühikese ajaga kõik unustada ja seljataha jätta. Selle hetke sees olles tundus maailm olevat suure plahvatusega lõppenud. Kuidas ma vihkasin, kui keegi ütles, et küll aeg parandab haavad. Mind see ju tol hetkel ei aitanud, mul oli valus just siis.
Tegelikult ma ju mäletan seda kõike. Mäletan, kuidas kuude kaupa end iga õhtu magama nutsin. Mäletan, kuidas käisin väljas, elasin oma elamata jäänud elu ning tulin ja nutsin end magama, siis küll hommikuti. Mäletan, kuidas kõik rääkisid, kui hästi ma hakkama saan ja kui kiiresti olen üle saanud, nägin neid läbi udu ja manasin ette rahuliku näo ning käitumismaneeri, mida sai 11 aastat näitlemistundides harjutatud.
Õudne on seda mõelda ja veel õudsam öelda, aga tol hetkel polnud isegi lapsed tähtsad. Ma ei oskanud neile mõelda. Ma sain vaevu nendega argielus hakkama, mis siis veel emotsioonidest rääkida.
Kõik polnud korras. Kõik polnud kaugeltki korras.

Ja just siis, kui hakkas tekkima lootus, et midagi on varsti paremini, tuli uus krahh, uus valik. Mis tegi asjad ainult hullemaks.
Ma mäletan, kuidas mul oli vastupandamatu soov end auto ette visata. Nii vastupandamatu, et vahel ei julgenud õuegi minna. Ma ei tahtnud surra, ei, kaugeltki mitte. Ma tahtsin nii väga, et mind märgataks. Et mind hinnataks. Tunda seda valu ja olla kindel, et olen siiski elus.

See oli kohutav. Kohutav ja ränkraske protsess, mille juured ulatuvad praegusesse hetke. Aegajalt tekib ikka mõni moment, kus mõistan, et mu käitumise on tinginud hirm. Hirm või mõni läbielatud õudus.

See ärkamine tuli aga justkui iseenesest. Ühel hommikul ma lihtsalt t e a d s i n , et viga pole mitte maailmas, vaid minus. Viga oli minu suhtumises, minu kibestumises, minu valikutes. Ja ma sain samal sekundil ka aru, et vaid mina suudan seda muuta. Oma maailma.
Teekond tagasi oli ka raske. Aga tehtavam. Samm sammu haaval õppisin jälle elama. Õppisin märkama oma laste naeru, vihmasaju kõdistamist, õppisin uskuma komplimente ja õppisin vaatama iseendasse.
Sain aru, kui tõene on lause, et maailm suhtub Sinusse just nii nagu Sa endasse suhtud. See oli veider ja raske protsess, õppida ennast hindama, kui Sind on aastaid alla surutud. Aga see oli seda väärt.

Eks mingi osa kõigest sellest valust ja läbielatust, ähvardustest ja nutmistest, lohutamistest ja konutamistest jääb igavesti minuga. Aga vähemalt igapäevaelus on see kõik unustatav.

Väikesed hetked

...kui Silmarõõm võtab digiboksist välja kollase kaabli [mitte arvutist], lükkab Su läpaka taha ning imestab, kuhu internet jäi...kui just see pisike ja nähtamatu auk sukas jääb naela külge kinni ning rebeneb suureks, kui Sa lõkerdad...kui tunned end teiste vigu parandades vajalikuna...kui leiad ühe toreda blogi uusversiooni...kui saad jälle olla Viljandis...kui Sa suudad pead pööramata kaltsukast mööda kõndida...kui tunned end õnnelikuna, eemal probleemidest...kui on, mida oodata...Kui Sul on hea meel isegi pastaka käes hoidmisest...kui saad kellelegi lõbusat kohmetumist valmistada...kui suudad oma peaga mõelda...kui teed kellelegi vaidluses pähe...kui uued tutvused osutuvad aina toredamaks...kui plaanid sulanduvad iseenesest paika...

Pildi eest aitäh Kailile.

Tibijuttu

HOIATUS: Kõik mittetibid ja kosmeetikast mittehuvituvad inimesed, palume järgnevat postitust mitte lugeda.

***
Kuna ma olen privaatselt saanud mõned küsimused selle kohta, et millist kosmeetikat ökuna kasutan, siis mõtlesin selle teema ka avalikult üles võtta.

Esiteks räägiks ma sellest küljest, et lisaks mahetarbimisele pooldan ma ka väheste ressursside kasutamist, taaskasutamist ning ennekõike olemasolevate asjade tarbimist, mitte teisaldamist. Sinna alla käivad kõik need asjad, et meie enamus asju on kellegi teise vanad, olgu need riided või mööbel, sinna alla käib ümbertöödeldud ja/või kiirelt lagunevate pabertoodete kasutamine, printerikassettide täitmine, vanade kunstlillede kasutamine kaartide meisterdamisel ja nii edasi.
Olen vist ka varem rääkinud, et hoolimata on suurepärasest oskusest mitu korda järjest ühte ämbrisse astuda ning aina veidramatesse seiklustesse sattuda, olen vastukaaluks sündinud õnnetähe all ning võidan üsna palju auhindu. Seega, kui ma just ei tea oma lähikonnas kedagi, kes võidetud tootest rohkem kasu saaks, kui mina, siis üldjuhul kasutan neid. Sama lugu on kingitustega. Seega on minu kosmeetikalaud vast kõige vähem ökoasi siin majas.Konkreetsetest toodetest nii palju, et hooldusvahendid üritan hoida võimalikult puhtana. Hetkel on kasutusel Puhta Looduse näovesi, Puhta Looduse ja Himalaya Herbals meigieemalduspiimad, Sante näokreem. Ihupiima ma üldiselt eriti ei kasuta, aga on olemas kingituseks saadud The Body Shopi õli ja kehavõie ning täiesti tavaline viinamarjaseemneõli.
Dekoratiivkosmeetikaga on teised lood. On kaks asja, ripsmetušš ja jumestuskreem, mis peavad olema kvaliteetkosmeetika vallast. Ripsmekate puhul olen üldiselt jäänud truuks Lancome'le ning kuna mul kulub neid aasta peale kaks ning väike käpp on ka sees, tuleb see kordades odavam, kui osta poest 150.- iga paari kuu tagant, sest Lancome seisab terve see aeg. Vahel võidan ka mõne (nt praegu mingi Loreal'i oma) sinna kõrvale ning kasutan paralleelselt.
Jumestuskreem on mul Make Up Factory oma. Otsisin kaua ja proovisin paljusid ning lõpuks leidsin ideaalse, sellest ma enam ei loobu. Kuna mul läheb umbes potsik aastas, tuleb ta ka väga odav, hoolimata sellest, et on kvaliteetkosmeetika vallast.
Lauvärvid on Artdeco omad, kuna seal on hea valik, see on kvaliteetne ning nad on pisikesed. Samas need on mul olnud üsna kaua ning kasutanud olen üsna vähe. Silmapliiats on hetkel MACi oma, sealt vallast pole veel ideaalset leidnud, katsetan. Silmalainer on BeYu.

Juuksehooldusvahenditest eelistan samuti salongitooteid. Hetkel on mingi võõras ja uus turuletulnud firma, mille nime ma ei mäleta. Viimati kasutasin neid laialdaselt reklaamitud Syossi tooteid ja pettusin rämedalt. Järgmine asi, mille plaanin öko vastu välja vahetada, on justnimelt juuksepesu.
Viimistlusvahenditest olen truuks jäänud BeadHeadi kuumakaitsegeelile ning Osise fiibervahale, millest kumbatki oluliselt palju ei kulu.

Lõhn on mul Valentino Rock'n'Rose, unistuste lõhn ja üks võrratumaid kingitusi, mida iial saanud olen. Ma tegutsen selle nimel, et see kunagi otsa ei lõpeks. Lootma ju peab...

Olen proovinud mõningaid Dr Hauschka tooteid, just dekoratiivvallast, aga erilist muljet need mulle jätnud pole. Nüüdseks olen avastanud paar internetilinki, mis pakuvad üsna soodsa hinnaga ökodekoratiivkosmeetikat, sest Eestis on seis selle koha pealt parajalt nutune, ning kui seisud paremad, pöördun kindlasti sinnapoole. Eks ikka kõik väikeste sammude haaval aina parema elu poole.

Väike kaaslane

Suured avalikud tänud blogilugejale Alicele, kes tegi mulle võrratu kingi - nüüd on mul oma väike valge blogimiskaaslane!